灭论的注释
1. Nirodhakathāvaṇṇanā
571-572现在讲的是“灭论”。
其中,有一派主张:在称为“再生分”的有分心灭去的那一刹那,同时生起称为“唯作”的善或不善的四蕴以及心等起色,也就是五蕴。因为如果这些五蕴没有生起,而有分已经灭去,相续就会中断。比如安达卡派就是这样主张的。针对他们,自宗论师用“再生分”来提问,他宗论师则予以承认。
这里,“再生分”这个词,在全部四个句式中,都是以单数处格表达复数处格义。意思是:在再生分的五蕴还没有灭去时。所谓“十”,是就再生分蕴和唯作蕴合起来说的。
其中,在第一问里,他宗论师从蕴的特相和唯作两方面来反驳,不承认它们就是五蕴。在第二问里,他宗论师从前后次第以及再生分和唯作两方面,承认它们有差别。但当被问到两种触和心的结合时,他宗论师因为找不到经教依据,就否认了。
571-572. Idāni nirodhakathā nāma hoti. Tattha yesaṃ ‘‘upapattesiyanti saṅkhaṃ gatassa bhavaṅgacittassa bhaṅgakkhaṇena saheva kiriyāti saṅkhaṃ gatā kusalā vā akusalā vā cattāro khandhā cittasamuṭṭhānarūpañcāti pañcakkhandhā uppajjanti. Tesu hi anuppannesu bhavaṅge niruddhe santativicchedo bhaveyyā’’ti laddhi, seyyathāpi andhakānaṃ; te sandhāya upapattesiyeti pucchā sakavādissa, paṭiññā itarassa. Tattha upapattesiyeti catūsupi padesu bahuvacanabhummatthe ekavacanabhummaṃ. Upapattesiyesu pañcasu khandhesu aniruddhesūti ayañhettha attho. Dasannanti upapattesiyakhandhānañca kiriyakhandhānañca vasena vuttaṃ. Tattha paṭhamapañhe khandhalakkhaṇavasena kiriyavasena ca pañceva nāma te khandhāti paṭikkhipati. Dutiyapañhe purimapacchimavasena upapattesiyakiriyavasena ca nānattaṃ sandhāya paṭijānāti. Dvinnaṃ pana phassānaṃ cittānañca samodhānaṃ puṭṭho suttalesābhāvena paṭikkhipati.
“唯作四(蕴)”是指不包含色法的善或不善的四蕴被取用。“唯作智”是外道论者所承认的、在眼识现起的那个刹那,阿罗汉的无所缘智。“道在(烦恼)已灭尽时生起”是外道论者的提问,自宗论者则因为道在未灭尽时不可能生起而加以承认。“死者在修习道”是外道论者用诡辩方式提出的问题。然而,由于有情从结生心一直到死心都还叫做活着,所以自宗论者不以“并非如此”来否定。
Kiriyā cattāroti rūpena vinā kusalā akusalā vā cattāro gahitā. Kiriyāñāṇanti paravādinā cakkhuviññāṇasamaṅgikkhaṇe arahato anuññātaṃ anārammaṇañāṇaṃ. Niruddhe maggo uppajjatīti pucchā paravādissa, aniruddhe anuppajjanato paṭiññā sakavādissa. Mato maggaṃ bhāvetīti chalena pucchā paravādissa. Yasmā pana paṭisandhito yāva cuticittā satto jīvatiyeva nāma, tasmā sakavādī na hevanti paṭikkhipati.
色是道论的注释
2. Rūpaṃmaggotikathāvaṇṇanā
573-575573-575. 现在说的是“道是色”这一论题。其中,有些人主张“正语、正业、正命是色”,比如化地部、正量部、大众部。针对他们,自宗论师问“道具足者”,他宗论师承认。然后为了驳斥他,自宗论师说:“如果你们的正语等是色,而不是离,那么就像正见等道具有所缘等性质一样,这些也应该是有所缘吗?”于是自宗论师说出“有所缘”等话。其中的否认和承认,应当根据他宗的见解来理解。这里其余的内容,文义很容易明白。
573-575. Idāni rūpaṃ maggotikathā nāma hoti. Tattha yesaṃ ‘‘sammāvācākammantājīvā rūpa’’nti laddhi, seyyathāpi mahisāsakasammitiyamahāsaṃghikānaṃ; te sandhāya maggasamaṅgissāti pucchā sakavādissa, paṭiññā itarassa. Atha naṃ ‘‘yadi te sammāvācādayo rūpaṃ, na viratiyo, yathā sammādiṭṭhādimaggo sārammaṇādisabhāvo, evaṃ tampi rūpaṃ siyā’’ti codetuṃ sārammaṇotiādimāha. Tattha paṭikkhepo ca paṭiññā ca paravādino laddhianurūpena veditabbā. Sesamettha uttānatthamevāti.
3. 具五识者之道论注释
3. Pañcaviññāṇasamaṅgissa maggakathāvaṇṇanā
576现在讲的是“具足五识者是否有修道”这个问题。
在这个问题里,有些人依据经文“以眼见色后,不执取相”这句话,主张“具足五识的人也有修道的实践”,比如大众部就是这样。针对他们,自宗论师发问,他宗论师承认了这个立场。
接着,自宗论师为了责难他宗,拟出这样的话:“如果具足五识的人真有修道,那么要么必须是五识类的道,要么必须是道类的五识。但五识不能属于道这一类,因为它们不以涅槃为所缘,也不是出世间法;道也不能属于五识这一类,因为道不被五识的特征所涵盖。”于是自宗论师说:“五识难道不是有生起的依处吗?”等等。
这里的意图是这样的:如果具足五识的人有修道,那么与道相应的那个意识,也应该存在于具足五识的人当中。如果真是这样,那么所说的“五识有生起的依处”这个特征就不该那样说,而应该说“六识”。但并没有说“六识”,只说了“五识”。所以不能说“具足五识的人有修道”。
正因为这里就是这个意思,自宗论师让他宗论师接受了这个特征之后,就说:“所以,确实不应当说具足五识的人有修道。”
576. Idāni pañcaviññāṇasamaṅgissa maggakathā nāma hoti. Tattha yesaṃ ‘‘cakkhunā rūpaṃ disvā na nimittaggāhī hotī’’ti suttaṃ nissāya ‘‘pañcaviññāṇasamaṅgissa atthi maggabhāvanā’’ti laddhi, seyyathāpi mahāsaṃghikānaṃ, te sandhāya pucchā sakavādissa, paṭiññā itarassa. Atha naṃ ‘‘sace tassa maggabhāvanā atthi, pañcaviññāṇagatikena vā maggena, maggagatikehi vā pañcaviññāṇehi bhavitabbaṃ, na ca tāni maggagatikāni anibbānārammaṇattā alokuttarattā ca, na maggo pañcaviññāṇagatiko tesaṃ lakkhaṇena asaṅgahitattā’’ti codetuṃ nanu pañcaviññāṇā uppannavatthukātiādimāha. Tatrāyaṃ adhippāyo – yadi pañcaviññāṇasamaṅgissa maggabhāvanā siyā, yena manoviññāṇena maggo sampayutto, tampi pañcaviññāṇasamaṅgissa siyā. Evaṃ sante yadidaṃ ‘‘pañcaviññāṇā uppannavatthukā’’tiādi lakkhaṇaṃ vuttaṃ, taṃ evaṃ avatvā ‘‘cha viññāṇā’’ti vattabbaṃ siyā. Tathā pana avatvā ‘‘pañcaviññāṇā’’tveva vuttaṃ, tasmā na vatabbaṃ ‘‘pañcaviññāṇasamaṅgissa atthi maggabhāvanā’’ti. Yasmā cettha ayameva adhippāyo, tasmā sakavādī taṃ lakkhaṇaṃ paravādiṃ sampaṭicchāpetvā no ca vata re vattabbe pañcaviññāṇasamaṅgissa atthi maggabhāvanāti āha.
另一种方法:五识以已生起的依处为依处,道则可能没有依处。五识以已生起的为所缘,道则以不可说的为所缘。五识只以先前已生起的为依处,道则可能没有依处。五识以先前已生起的为所缘,道则不以先前已生起的为所缘。五识只以内六处为依处,道则可能没有依处。五识以色等为外在所缘,道则以涅槃为所缘。五识依未灭的依处而生起,所以依处不混杂;道则可能没有依处。五识只缘未灭的色等而生起,所以所缘不混杂;道则以涅槃为所缘。五识有种种依处,道则或者没有依处,或者只有一种依处。五识有种种所缘,道则只有一种所缘。五识各自在自己的色等境域中生起,所以不互相领受对方的境域;道则不在色等中作任何境域。五识以唯作意界为先导才生起,所以不是没有等引、不是没有作意就生起;道则没有转向。五识与领受等混杂着生起,道则完全没有混杂。五识彼此以前后次第生起,道与它们则没有前后次第的关系,因为在它们尚未生起的时候,即强力观智之时,以及在它们尚未生起的地方,即无色界,道也能生起。五识因为被领受等间隔,所以不互相无间生起;道则完全没有被领受等间隔的情况。五识除了撞击之外,连一点作意的作用也没有;道则以断除烦恼为作用。正因为这里也有这个意趣,所以自宗论师用这些方式让他宗论师承认道不属于五识之类,然后说:也不应该说具足五识者有道之修习。
Aparo nayo – pañcaviññāṇā uppannavatthukā, maggo avatthukopi hoti. Te ca uppannārammaṇā, maggo navattabbārammaṇo. Te purejātavatthukāva maggo avatthukopi. Te purejātārammaṇā, maggo apurejātārammaṇo. Te ajjhattikavatthukāva maggo avatthukopi hoti. Te ca rūpādivasena bāhirārammaṇā, maggo nibbānārammaṇo. Te aniruddhaṃ vatthuṃ nissayaṃ katvā pavattanato asambhinnavatthukā, maggo avatthukopi. Te aniruddhāneva rūpādīni ārabbha pavattanato asambhinnārammaṇā, maggo nibbānārammaṇo. Te nānāvatthukā, maggo avatthuko vā ekavatthuko vā. Te nānārammaṇā maggo ekārammaṇo. Te attano attanova rūpādigocare pavattanato na aññamaññassa gocaravisayaṃ paccanubhonti, maggo rūpādīsu ekampi gocaraṃ na karoti. Te kiriyamanodhātuṃ purecārikaṃ katvā uppajjanato na asamannāhārā na amanasikārā uppajjanti, maggo nirāvajjanova. Te sampaṭicchanādīhi vokiṇṇā uppajjanti, maggassa vokāroyeva natthi. Te aññamaññaṃ pubbacarimabhāvena uppajjanti, maggassa tehi saddhiṃ purimapacchimatāva natthi, tesaṃ anuppattikāle tikkhavipassanāsamaye, tesaṃ anuppattidese āruppepi ca uppajjanato. Te sampaṭicchanādīhi antaritattā na aññamaññassa samanantarā uppajjanti, maggassa sampaṭicchanādīhi antaritabhāvova natthi. Tesaṃ aññatra abhinipātā ābhogamattampi kiccaṃ natthi, maggassa kilesasamugghātanaṃ kiccanti. Yasmā cettha ayampi adhippāyo, tasmā sakavādī imehākārehi paravādiṃ maggassa apañcaviññāṇagatikabhāvaṃ sampaṭicchāpetvā no ca vata re vattabbe pañcaviññāṇasamaṅgissa atthi maggabhāvanāti āha.
577问“缘于空”的时候,他是在这样问:就像出世间道以涅槃空性为所缘而生起,世间道以纯粹的诸行聚为所缘而生起,你的眼识是不是也这样?对方依据“缘于眼与色”这句话来否定。第二次被问到时,他依据“不执取相”这句话,认可说那里面的无相本身就是空。在“缘于眼”等两个问题里,道理也是这样。
577.Suññataṃ ārabbhāti ‘‘yathā lokuttaramaggo suññataṃ nibbānaṃ ārabbha, lokiyo suddhasaṅkhārapuñjaṃ ārabbha uppajjati, kiṃ te evaṃ cakkhuviññāṇa’’nti pucchati. Itaro ‘‘cakkhuñca paṭicca rūpe cā’’ti vacanato paṭikkhipati. Dutiyaṃ puṭṭho ‘‘na nimittaggāhī’’ti vacanato yaṃ tattha animittaṃ, tadeva suññatanti sandhāya paṭijānāti. Cakkhuñca paṭiccāti pañhadvayepi eseva nayo.
578-579关于“眼识缘于过去和未来”这句,这里的意图是这样的:拥有意识的人有道的修习,而意识也能缘于过去和未来生起,那你的眼识是不是也这样呢?“缘于触”等说法也是同样的道理。在“以眼见色后,不执取相”这句里,说的是在速行刹那不执取相,不是在眼识刹那。所以,拿这个来证明世间道,是站不住脚的。
578-579.Cakkhuviññāṇaṃ atītānāgataṃ ārabbhāti ettha ayamadhippāyo – manoviññāṇasamaṅgissa atthi maggabhāvanā, manoviññāṇañca atītānāgatampi ārabbha uppajjati, kiṃ te evaṃ cakkhuviññāṇampīti. Phassaṃ ārabbhātiādīsupi eseva nayo. Cakkhunārūpaṃ disvā na nimittaggāhīti ettha javanakkhaṇe na nimittaggāhitā vuttā, na cakkhuviññāṇakkhaṇe. Tasmā lokiyamaggampi sandhāyetaṃ asādhakanti.
五识亦善的讨论注释
4. Pañcaviññāṇā kusalāpītikathāvaṇṇanā
580-583现在这一节名叫“五识是否也是善”的讨论。它的含义应当依照前面所说的方式来了知。
580-583. Idāni pañcaviññāṇā kusalāpītikathā nāma hoti. Sā heṭṭhā vuttanayeneva atthato veditabbāti.
五识有作意论的注释
5. Pañcaviññāṇā sābhogātikathāvaṇṇanā
584-586现在讲的是“五识有作意”这一论题。这里,所谓作意,是依善和不善而有的。而且导师说过:“以眼见色之后,成为执取相者,或不成为执取相者”等等。有些人对此不如理地执取,便主张“五识有作意”,比如大众部。针对他们,自宗的人提出质问,对方则予以认可。这里其余的内容和前面的论说相同。
584-586. Idāni pañcaviññāṇā sābhogātikathā nāma hoti. Tattha ābhogo nāma kusalākusalavasena hoti satthārā ca ‘‘cakkhunā rūpaṃ disvā nimittaggāhī hoti, na nimittaggāhī hotī’’tiādi vuttaṃ, taṃ ayoniso gahetvā ‘‘pañcaviññāṇā sābhogā’’ti yesaṃ laddhi, seyyathāpi mahāsaṃghikānaṃ, te sandhāya pucchā sakavādissa, paṭiññā itarassa. Sesamettha purimakathāsadisamevāti.
二种戒论的注释
6. Dvīhi sīlehītikathāvaṇṇanā
587-589现在要讲的是“以两种戒”的讨论。这里,根据“具慧之人立足于戒”等话(《相应部》1.23),因为具戒者以世间戒修习出世间道,所以有些人——比如大众部——就持有这样的主张:“他由于先前的世间戒以及道刹那的出世间戒,而称为具足两种戒。”针对他们,自宗方问“道相应者”,对方予以肯定。然后,为了责难他:“如果他在同一刹那具足世间戒和出世间戒这两种戒,那他也应该具足两种触等”,于是说“以两种触”等。对方看不到这样的理路,就加以否定。在“以世间与出世间”的提问中,他指的是先前所受的戒以及道刹那生起的正语等,因而予以肯定。
587-589. Idāni dvīhi sīlehītikathā nāma hoti. Tattha ‘‘sīle patiṭṭhāya naro sapañño’’tiādivacanato (saṃ. ni. 1.23) yasmā lokiyena sīlena sīlavā lokuttaraṃ maggaṃ bhāveti, tasmā ‘‘purimena ca lokiyena maggakkhaṇe lokuttarena cāti dvīhi sīlehi samannāgato nāma hotī’’ti yesaṃ laddhi, seyyathāpi mahāsaṃghikānaṃyeva, te sandhāya maggasamaṅgīti pucchā sakavādissa, paṭiññā itarassa. Atha naṃ ‘‘yadi so ekakkhaṇe lokiyalokuttarehi dvīhi sīlehi samannāgato, dvīhi phassādīhipi tena samannāgatena bhavitabba’’nti codetuṃ dvīhi phassehītiādimāha. Itaro tathārūpaṃ nayaṃ apassanto paṭikkhipati. Lokiyena ca lokuttarena cāti pañhe pubbe samādinnañca maggakkhaṇe uppannasammāvācādīni ca sandhāya paṭijānāti.
问“在世间戒中被灭除了吗”的,是对方宗派的人;而承认这一点的,是自方宗派的人,他是就刹那坏灭而说的。但另一方却把这件事看成像是犯戒一样,于是说“是破戒者”等等。不过,他在建立自己宗派主张的时候,只是说明了先前戒未破毁,并没有显示具足两种戒。因此,他的主张根本站不住脚。
Lokiye sīle niruddheti pucchā paravādissa, khaṇabhaṅganirodhaṃ sandhāya paṭiññā sakavādissa. Itaro pana taṃ vītikkamaṃ viya sallakkhento dussīlotiādimāha. Laddhipatiṭṭhāpanaṃ panassa pubbe abhinnasīlataṃyeva dīpeti, na dvīhi samannāgatataṃ. Tasmā appatiṭṭhitāva laddhīti.
戒非心所论的注释
7. Sīlaṃ acetasikantikathāvaṇṇanā
590-594590-594. 现在说的是“戒不是心所”这个议题。其中,因为即使戒生起之后又灭去,仍然存在一种以受持为因的戒的积累,依靠它,他仍然被称为具戒者,所以有些人主张“戒不是心所”,比如大众部。针对他们,自宗方提问,对方承认。这里剩下的内容,应按照“布施不是心所”那段论述中所说的方式来理解。这种主张的建立,也因为是不如理地执取,所以根本站不住脚。
590-594. Idāni sīlaṃ acetasikantikathā nāma hoti. Tattha yasmā sīle uppajjitvā niruddhepi samādānahetuko sīlopacayo nāma atthi, yena so sīlavāyeva nāma hoti, tasmā ‘‘sīlaṃ acetasika’’nti yesaṃ laddhi, seyyathāpi mahāsaṃghikānaṃ, te sandhāya pucchā sakavādissa, paṭiññā itarassa. Sesamettha ‘‘dānaṃ acetasika’’ntikathāyaṃ vuttanayeneva veditabbaṃ. Laddhipatiṭṭhāpanampi ayoniso gahitattā appatiṭṭhāpanamevāti.
第8章 戒不随心转之论的注释
8. Sīlaṃ na cittānuparivattītikathāvaṇṇanā
595-597现在讲的是“戒不随心转”这一论。其中,“不随心转”只是说法不同,其余内容和前面那一论一样。
595-597. Idāni sīlaṃ na cittānuparivattītikathā nāma hoti. Tattha na cittānuparivattīti bhāsantarameva nānaṃ, sesaṃ purimakathāsadisamevāti.
第九篇 受持为因论的注释
9. Samādānahetukathāvaṇṇanā
598-600现在讲的是“以受持为因”这一段讨论。其中,有些人错误地理解“种园林”这首偈颂的意思,因为经文说“福德永远增长”,就主张“以受持为因的戒会增长”,比如大众部就是如此。针对他们,自宗的人提出质问;对方则针对与心不相应的戒的积集作出承认。其余内容和前面那段讨论相同。
598-600. Idāni samādānahetukathā nāma hoti. Tattha ‘‘ārāmaropā’’ti gāthāya atthaṃ ayoniso gahetvā ‘‘sadā puññaṃ pavaḍḍhatī’’ti vacanato ‘‘samādānahetukaṃ sīlaṃ vaḍḍhatī’’ti yesaṃ laddhi, seyyathāpi mahāsaṃghikānaññeva, te sandhāya pucchā sakavādissa, cittavippayuttaṃ sīlopacayaṃ sandhāya paṭiññā paravādissa. Sesaṃ purimakathāsadisamevāti.
10. 表色戒论注释
10. Viññatti sīlantikathāvaṇṇanā
601-602601-602. 现在要讨论的是“表色就是戒”这个议题。在这个议题上,有些人主张身表就是身业、语表就是语业,因此他们认为“表色是戒”,比如大众部和正量部。针对他们,自宗论师问“表色(是戒吗)”,对方承认了。然后,因为戒的本质是远离,不是色法,所以自宗论师以这个道理来驳斥他,说“远离杀生等”。对方把“礼拜等是戒”这样一类表色执为“戒”,为了揭示这一点而说了那句话。然而,因为那不是远离,所以又说了“远离杀生等”。而且,由于他的主张以诡辩而成立,所以其实是不成立的。
601-602. Idāni viññatti sīlantikathā nāma hoti. Tattha kāyaviññatti kāyakammaṃ, vacīviññatti vacīkammanti gahitattā ‘‘viññatti sīla’’nti yesaṃ laddhi, seyyathāpi mahāsaṃghikānañceva sammitiyānañca; te sandhāya viññattīti pucchā sakavādissa, paṭiññā itarassa. Atha naṃ yasmā sīlaṃ nāma virati, na rūpadhammo, tasmā tenatthena codetuṃ pāṇātipātā veramaṇītiādimāha. Abhivādanaṃ sīlantiādi yathārūpaṃ viññattiṃ so ‘‘sīla’’nti maññati taṃ uddharitvā dassetuṃ vuttaṃ. Yasmā pana sā virati na hoti, tasmā puna pāṇātipātātiādimāha. Laddhi panassa chalena patiṭṭhitattā appatiṭṭhitāyevāti.
第十一,无表色恶戒边论的注释
11. Aviññatti dussīlyantikathāvaṇṇanā
603-604现在讲的是“无表色就是恶戒”这一派的主张。其中,大众部等派认为,与心不相应的非福累积,以及在杀生等行为中依命令而圆满支分,就是“无表色恶戒”。针对他们,自宗论师发问,对方承认。然后为了驳斥对方,自宗论师说“杀生”等话,意思是:如果那就是恶戒,那它应该是杀生等当中的某一种。所谓“已取恶业”,就是已经作了这样的恶的取著:“我要杀某某,我要偷某某东西。”问到“两者都增长”时,对方着眼于布施那一刻恶没有生起,所以否定。第二次被问时,对方着眼于与心不相应的恶累积,所以承认。这里其余的内容,应按照“受用所成论”里所说的方式来理解。对方安立自己见解时,只能成立先前已取恶的那一部分,并不能成立无表色具有恶戒的性质。
603-604. Idāni aviññatti dussīlyantikathā nāma hoti. Tattha cittavippayuttaṃ apuññūpacayañceva āṇattiyā ca pāṇātipātādīsu aṅgapāripūriṃ sandhāya ‘‘aviññatti dussīlya’’nti yesaṃ laddhi, seyyathāpi mahāsaṃghikānaṃ, te sandhāya pucchā sakavādissa, paṭiññā itarassa. Atha naṃ ‘‘sace sā dussīlyaṃ, pāṇātipātādīsu aññatarā siyā’’ti codetuṃ pāṇātipātotiādimāha. Pāpakammaṃ samādiyitvāti ‘‘asukaṃ nāma ghātessāmi, asukaṃ bhaṇḍaṃ avaharissāmī’’ti evaṃ pāpasamādānaṃ katvā. Ubho vaḍḍhantīti puṭṭho dānakkhaṇe pāpassa anuppattiṃ sandhāya paṭikkhipati. Dutiyaṃ puṭṭho cittavippayuttaṃ pāpūpacayaṃ sandhāya paṭijānāti. Sesamettha paribhogamayakathāyaṃ vuttanayeneva veditabbaṃ. Laddhipatiṭṭhāpanampissa pāpasamādinnapubbabhāgameva sādheti; na aviññattiyā dussīlabhāvanti.